Iga kord, kui merest rääkisime, ilmub üks lause – “Näoga mere poole, kevadlilled õitsevad”.Iga kord, kui ma mere äärde lähen, kajab see lause mu meeles.Lõpuks saan ma täiesti aru, miks ma merd nii väga armastan.Meri on häbelik nagu tüdruk, julge nagu lõvi, suur kui rohumaa ja selge kui peegel.See on alati salapärane, maagiline ja atraktiivne.
Mere ees, kui pisikese mere tunde tekitab.Nii et iga kord, kui ma mere äärde lähen, ei mõtle ma kunagi oma halvale tujule või ebaõnnele.Tunnen, et olen osa õhust ja merest.Alati saan end tühjendada ja mereäärset aega nautida.
Lõuna-Hiinas elavate inimeste jaoks pole mere nägemine üllatav.Isegi me teame, millal on tõus ja mõõn.Tõusu ajal uputab meri alumise merepõhja ja liivaranda pole näha.Vastu merevalli ja kive kostuv merekohin ning näost tulnud värske meretuul panid inimesed kohe rahunema.Kõrvaklappidega on väga mõnus mere ääres joosta.Hiina kuukalendri järgi on kuu lõpus ja kuu alguses 3–5 mõõnapäeva.See on väga elav.Grupid, noored ja vanad, isegi beebid tulevad randa, mängivad, jalutavad, lennutavad tuulelohesid ja püüavad karpe jne.
Selle aasta muljetavaldav on mõõna ajal merelt karpide püüdmine.On 4. september 2021, päikesepaisteline päev.Sõitsin oma “Baumaga”, elektrirattaga, õepojale järele, labidad ja ämbrid, mütsid peas.Mere äärde läksime ülevas meeleolus.Kui me sinna jõudsime, küsis mu vennapoeg minult "palav on, miks nii palju inimesi nii vara tulevad?".Jah, me polnud esimesed, kes sinna jõudsid.Rahvast oli nii palju.Mõned jalutasid rannas.Mõned istusid mereseinal.Mõned kaevasid auke.See oli hoopis teistsugune ja elav vaatepilt.Inimesed, kes kaevasid auke, võtsid labidaid ja ämbreid, hõivasid väikese kandilise ranna ja surusid aeg-ajalt käsi.Mina ja mu vennapoeg võtsime kinga jalast, jooksime randa ja võtsime endale rannataskurätiku.Proovisime karpe kaevata ja püüda.Kuid alguses ei leia me peale mõnede kestade ja oncomelaania midagi.Avastasime, et meie kõrval olevad inimesed püüdsid palju karpe, isegi arvasid, et mõned on väikesed ja mõned suured.Tundsime end närviliselt ja ärevil.Vahetasime siis kiiresti kohta.Mõõna tõttu võime liikuda mereseinast väga kaugele.Isegi võime kõndida Ji'mei silla keskele.Otsustasime jääda ühe silla samba juurde.Proovisime ja õnnestus.Seal, kus oli pehmet liiva ja vähe vett, oli rohkem karpe.Mu õepoeg oli nii elevil, kui leidsime hea koha ja püüdsime järjest rohkem karpe.Panime ämbrisse veidi merevett, et veenduda, et karbid on elus.Möödusid vaid minutid ja leidsime, et karbid ütlesid meile tere ja naeratasid meile.Nad pistsid oma pea kestadest välja, hingates õhku väljas.Nad olid häbelikud ja peitsid end uuesti oma kestadesse, kui ämbrid said šoki.
Kaks tundi lendamist, õhtu oli käes.Ka merevesi oli üleval.On tõusulaine.Pidime tööriistad pakkima ja olime valmis koju minema.Väikese veega liivarannal paljajalu astuda, see on nii imeline.Liigutav tunne käis läbi varba keha ja vaimu, tundsin end nii lõdvestunult nagu meres ekseldes.Koduteel kõndides puhus tuul näkku.Mu õepoeg oli nii põnevil, et hüüdis: "Ma olen täna nii õnnelik".
Meri on alati nii salapärane, maagiline, et ravida ja kallistada kõiki, kes temast kõrvale astuvad.Ma armastan ja naudin elu mere lähedal.
Postitusaeg: 07. detsember 2021