Iga kord, kui me merest räägime, ilmub üks lause – „Näoga mere poole, kevadlilled õitsevad“. Iga kord, kui ma mere äärde lähen, kajab see lause mu peas. Lõpuks ometi saan ma täiesti aru, miks ma merd nii väga armastan. Meri on sama häbelik kui tüdruk, sama julge kui lõvi, sama avar kui rohumaa ja sama selge kui peegel. See on alati salapärane, maagiline ja ligitõmbav.
Mere ääres, kui pisikese meri inimese tunde tekitab. Seega iga kord, kui ma randa lähen, ei mõtle ma kunagi oma halvale tujule või õnnetusele. Tunnen, et olen osa õhust ja merest. Ma saan alati end tühjendada ja nautida aega mere ääres.
Lõuna-Hiina elanike jaoks pole mere nägemine üllatav. Isegi meie teame, millal on tõus ja mõõn. Tõusu ajal uputab meri alumise merepõhja ja liivaranda pole näha. Mere loksumise heli vastu rannamüüri ja kaljusid ning näolt puhuv värske meretuul rahustasid inimesi koheselt. Kõrvaklappidega mere ääres joosta on väga mõnus. Hiina kuukalendri järgi on kuu lõpus ja alguses 3–5 päeva mõõna. See on väga elav. Randa tulevad inimrühmad, nii noored kui vanad, isegi beebid, mängivad, jalutavad, lennutavad lohesid ja püüavad karpe jne.
Selle aasta muljetavaldav on karpide püüdmine mere ääres mõõna ajal. See on 4. septembril 2021, päikesepaistelisel päeval. Sõitsin oma elektrirattaga „Bauma“, võtsin peale oma vennapoja, kes kandis labidaid ja ämbreid ning peas mütsid. Läksime randa rõõmsalt. Kohale jõudes küsis vennapoeg minult: „On palav, miks nii palju inimesi nii vara tuleb?“. Jah, me polnud esimesed, kes sinna jõudsid. Inimesi oli nii palju. Mõned kõndisid rannas. Mõned istusid meremüüril. Mõned kaevasid auke. See oli hoopis teistsugune ja elav vaatepilt. Inimesed, kes kaevasid auke, võtsid labidad ja ämbrid, hõivasid väikese ruudukujulise ranna ja surusid aeg-ajalt käsi. Vennapojaga võtsime jalanõud jalast, jooksime randa ja haarasime rannataskurätiku. Püüdsime kaevata ja karpe püüda. Aga alguses ei leidnud me midagi peale mõne karbitäie ja onkomelaania. Avastasime, et meie kõrval olevad inimesed püüdsid palju karpe, isegi kui mõned tundusid väikesed ja mõned suured. Olime närvilised ja ärevil. Seega vahetasime kiiresti kohta. Mõõna tõttu saime meremüürist väga kaugele liikuda. Isegi Ji'mei silla keskosa alla kõndida. Otsustasime jääda silla ühe samba juurde. Proovisime ja see õnnestus. Kohas, mis oli täis pehmet liiva ja vähese veega, oli rohkem karpe. Mu vennapoeg oli nii elevil, kui leidsime hea koha ja püüdsime aina rohkem karpe. Valasime ämbrisse merevett, et veenduda, et karbid elus on. Möödus vaid mõni minut, kui karbid meile tere ütlesid ja naeratasid. Nad pistsid pead oma karpide seest välja ja hingasid õues õhku. Nad olid arglikud ja peitsid end uuesti oma karpidesse, kui ämbrid elektrilöögi said.
Kaks tundi lendu, õhtu hakkas saabuma. Merevesi oli samuti tõusnud. Oli mõõn. Pidime oma tööriistad pakkima ja kojuminekuks valmis olema. Paljajalu liivarannal vähese veega astumine oli nii imeline. Liigutav tunne levis varvastest kehasse ja vaimu, tundsin end nii lõdvestunult, nagu meres uitaksin. Teel koju jalutades puhus tuul näkku. Mu vennapoeg oli nii elevil, et hüüdis: "Ma olen täna nii õnnelik."
Meri on alati nii salapärane, maagiline, et ravida ja kallistada kõiki, kes tema kõrval kõnnivad. Ma armastan ja naudin elu mere lähedal.
Postituse aeg: 07. dets. 2021
